Lugeja kirjutas mulle märtsis praami käsitleva essee kohta. Ta oli üles kasvanud teisel kaldal ja mäletas laevavilet teisiti: kaks lühikest vilet, ütles ta, mitte üks pikk, ja ainult udus. See oli hoolikas ja helde kiri, kolm lehekülge, selline, mille kirjutamiseks kulub terve õhtu. Vastasin talle eelmisel nädalal. Praegu on juuli.
Tahan siin avalikult tema ees vabandada, sest ta vääris kiiremat vastust. Tahan ka öelda, miks ma pole kindel, et ta vääris kiiremat vastust.
Asja tempo
Enamik sõnumeid saabub nüüd ootusega, et neile vastataks sama kiiresti, kui nende saatmine aega võttis. Tema kiri nõudis midagi muud. See oli kirjutatud aeglaselt ja teadlikult ning see aeglus oli osa selle sõnumist: olen selle üle mõelnud ja tahaksin, et ka sina selle üle mõtleksid. Samal õhtul kirjutatud vastus oleks olnud viisakas. See oleks olnud ka omamoodi keeldumine, viis asi lõpetada, mitte sellega tegelda.
Nii et võtsin selle käsile. Läksin praami juurde tagasi. Küsisin tekimehelt udusignaalide kohta. Ta vaatas mind, nagu oleksin küsinud, kas paadid ujuvad, ja rääkis siis pikalt, et naisel oli õigus.1 Küsisin kahelt eakalt ujujalt; nad polnud omavahel ega temaga ühel meelel. Lugesin sadamaeeskirju, mis ei lahenda midagi ja on väga pikad. Selleks ajaks, kui talle vastasin, oli mul parem vastus kui see, mille oleksin märtsis saatnud, ja selle lõppu lisada kolm uut küsimust.
Väike reegel
Ma ei taha oma korratusest voorust teha. Mõnele kirjale tuleb kohe vastata ja ka neile olen alt vedanud. Aga olen hakanud järgima üht reeglit, mille laenasin raamatupoodi pidavalt sõbralt: vasta kiirele sõnumile kiiresti ja aeglasele kirjale aeglaselt, aga mitte kunagi vastupidi.
Tema sõnul jõudis vastus kohale aasta esimese sooja päeva hommikul. Ta ütles, et ootamine tasus ära. Küllap ta oli lihtsalt lahke. Hoian kirja ikkagi alles.
Märkmed
-
Udus kaks lühikest vilet, selge ilmaga lahkudes üks pikk. Esseesse on tehtud parandus ja lisatud märkus. Parandused on kõige kasulikumad kirjad, mida saan, ja neile vastan kõige kiiremini.
|