Viimane linnast väljuv rong lahkub kaheksa minutit enne südaööd ning enamikul öödel on selles vähem reisijaid kui uksi. Olen üle lugenud. Ühel oktoobrikuu teisipäeval olime kuues vagunis kokku üksteist: kaks hilisest vahetusest koju sõitvat meditsiiniõde, tšellokastiga mees, kes magas esimesest peatusest alates, grupp tudengeid, kes väljusid koos, hüvasti jätmata, ja ülejäänud meie, igaüks istumas seljaga sõidusuunda, vaadates, kuidas perrooni tuled ükshaaval kustuvad.
Ükskõik kuidas arvutada, ei peaks 23:52 olemas olema. Buss saaks sama töö tehtud kümnendiku hinnaga ja meditsiiniõdedele taksosõidu vautšerite jagamine läheks veel vähem maksma. Rongikäitaja teab seda; iga paari aasta tagant kinnitab mõne konsultandi aruanne seda tabelis.1 Ometi rong sõidab, ja olen hakanud arvama, et ta sõidab sellepärast, et pole tegelikult rong. Ta on lubadus, mis on sõiduplaani allserva trükitud.
Mida viimane rida ütleb
Loe ükskõik millist sõiduplaani alt üles ja selle ilme muutub. Varased veerud räägivad läbilaskevõimest: kui palju inimesi, kui sageli, millise kiirusega. Viimane veerg räägib millestki muust. See ütleb, kui kauaks võid välja jääda, kui kaugele kodust võib vestlus uitama minna, enne kui see peab lõppema. See märgib õhtu kõige kaugema piiri.
Kui raudtee oma viimase rongi käigust ära jätab, pole pahandajad enamasti need, kes seda kasutasid. Need on inimesed, kes oleksid võinud seda kasutada. Naine, kes pole kordagi 23:52 peale jäänud, seab oma õhtusöögid ikkagi selle teadmise järgi, et ta võiks seda teha. Võta rong ära ja õhtusöök lõpeb kell kümme, sest nüüd on olemas risk, ja riskist piisab.
Sõiduplaan on kellaaegade loend. Selle viimane rida on lubade loend.
Kirjutasin selle lause oktoobrikuu teisipäeval pileti tagaküljele ja usun seda siiani, kuigi südaööl kõlab see paremini kui hommikul.
Kelle jaoks see on
Meditsiiniõed on ilmselge vastus, ja nad on olulised. Linn, mis tahab, et inimesed öösiti töötaksid, võlgneb neile võimaluse koju saada, mis ei sõltu sellest, kas keegi on nende pärast üleval. Aga ka tšellomängija on oluline, nagu ka tudengid, ja samuti see, kes ma ise selles rongis olen: inimene, kes jäi millegi hea juurde liiga kauaks. Viimane rong on linna viis öelda, et liiga kauaks jääda tohib — mõistlikkuse piires, kordki.
Mõni peatus enne sihtkohta saabub hetk, mil juht hämardab tühjade vagunite tuled voolu säästmiseks ja rong sõidab edasi läbi pimeduse, valgustatud on ainult meie vagun, nagu majast välja kantud tuba. Keegi ei räägi. Tšellomängija magab. See on kõige avalikum paik, kus ma tean end täiesti üksi olevat.
Lubaduse hind
Ma ei teeskle, et rahanduskomisjon sellise argumendiga nõustuks. Lubadus on kulukas just seepärast, et seda peetakse neil öödel, mil seda vaja pole. See teebki sellest lubaduse, mitte teenuse.2 Päeval, mil 23:52 sõidab ainult siis, kui rong on täis, lakkab see olemast viimane rong ja muutub veel üheks rongiks, mis juhtub lihtsalt hilja sõitma.
Nii ma loengi reisijaid ega ütle kellelegi nende arvu. Üksteist on vähe. Aga just nii palju inimesi on vaja, et täita linn teadmisega, et koju saab.
Märkmed
-
Kõige uuem neist on läbimõeldud ja õiglane ning umbes nelikümmend lehekülge pikk. Soovitus on kirjas teises lõigus; ülejäänud kolmkümmend üheksa lehekülge selgitavad, miks keegi seda ei järgi.
-
See eristus pärineb mu vanaemalt, kes ütles seda tuletornide, mitte rongide kohta. Ta polnud kunagi tuletorni näinud; ta pidas silmas oma venda, kes helistas igal pühapäeval, hoolimata sellest, kas tal oli midagi öelda või mitte.
|